Päike säras poisi silmades. Oli see päikesetõusul või loojangul või suisa pilves ilmaga - ikkagi vilkus kelmikas päikesekiir ta kavalates silmades.

Päikesekiireke poisi silmis pimestas igaühe, kes teele jäi. Kerged naerukurrud ta silmanurkades ja vallatud lohukesed muutsid ilme äraarvamatuks. Keegi ei suutnud mõistatada, mida poiss hetkel mõtles, mis plaani pidas, millise trikiga hakkama kavatses saada.

Aga tema soojus, sära, mõnusalt rahulolev ilme näitasid, et tal ei ole halbu mõtteid ega julmasid plaane. Isegi kui poiss seda kõike teeskles, siis see ilme oli nii armas, et talle anti andeks kõik vallatused ja pättused.

Nii elas ta edasi, lõbusalt ja vallatult, nakatades oma säraga teisigi ümberringi. Igaüks, kes poisiga kokku sattus, sai oma energialaengu ning päikest hinge ja südamesse. Ja need, kes temaga veelgi lähemalt koos olid, kümblesid mõnusas ja hellas soojuses, nautides iga hetke, mida päikesepoisiga koos veeta said.